Enne Tribalit
New Yorki ja California lähis-ida kvartalites hakati 1950-ndate aastate lõpus avama araabiamaiseid kabareesid. Neis ööklubides esinesid Lähis-Idast sisserännanute ansamblid, kes esindasid ja esitasid konkreetse piirkonna muusikat, see tähendab, et muusika järgi võis kindlaks teha, kust ansambel täpselt pärit on, kas Egiptusest, Türgist, Pärsiast jne.
Tantsijad, nii laval kui ka publiku hulgas, olid erinevat päritolu: armeenlased, liibanonlased, türklased, egiptlased, pärslased. Sel ajal aga puudusid kõhutantsu õppimise võimalused, seega esimesed mitte-araabia päritolu tantsijad õppisid nii, nagu naised Idaski: vaatan-ja-teen-järele - meetodil.
Ameerika kõhutantsu stiil (mitte ameerika tribal stiil!) sündiski nendest kabareedest, kus nii klubi patroonid kui ka esinejad soovisid õhkkonnal säilitada idamaist sisu, samas anda sellele pisut läänelikku vuntsi.
Professionaalseid kõhutantsijaid ei olnud 1960-ks aastateks palju, kuid neid siiski oli (põhiliselt Los Angeleses, San Fransiscos ja New Yorkis), nad esinesid araabia ööklubides, neil oli oma kindel klientuur ning kogukond, kes neile tööd pakkus Needsamad tantsijad pakkusid kõhutantsu tunde oma lojaalsetele huvilistele ja nõnda panid aluse kabaree stiili levikule.
Renessansi Laat
Kabaree stiil arenes omasoodu edasi, samal ajal kui üks selle stiili esindajatest, tänapäevaks kuulsa nimega Jamila Salimpour, tegi midagi revolutsioonilist. Jamila kogus ühel ilusal päeval 1967. aastal kokku oma õpilased, kes muidu oleksid läinud kohalikule laadale oma suva järgi esinema, ning moodustas trupi Bal-Anat.
Renessansi Laada jaoks oli Salimpouril vaja kokku panna huvitav programm. Niisiis mõtleski ta, et annab igale tantsijale konkreetse iseloomu ja isiksuse, iga tantsija on pärit erinevast Idamaa paigast ning esitab erinevat karakterit. Laval seisid tantsijad poolkaares ning iga tantsija tuli kordamööda ette, et esitada oma 3-5 minuti pikkune kava. Jamila eesmärgiks oli teha tsirkuselaadne varietee-etendus, mille kostüüm oleks “hõimulik” ja teema kõlaks midagi nagu “Lähis-Ida vanad tantsud”.
Paljudele pealtvaatajatele tundus Bal-Anati teatraalne esitus “tõelise” idamaise tantsuna, ning kulutulena hakkas nende stiil üle USA levima, seda imiteeriti ja pandi omalt poolt juurde, mugandati ja muudeti vastavalt oma äranägemisele. Praeguseks tuntuimad mugandajad ja edasiarendajad on Jamila Salimpouri õpilane Masha Archer ja Masha õpilane Carolena Nericcio.
Uus kõhutantsustiil - ATS
Masha Archeri erinevus Jamila Salimpourist on eelkõige maailmavaateline. Jamila oli arvamusel, et kõhutants väärib rohkemat kui kabareed ja restoranid, kuid ükskõik, kui vastik see ka ei tunduks, ei paista kõhutantsul olevat helgemat tulevikku, seega ei jää tantsijal muud üle kui sellega kohaneda, ning õpetajal õpetada, kuidas sellega kohaneda. Masha arvas aga, et etnilised araablased ja Lähis-Ida inimesed pole õiged inimesed selle stiili hoidjateks ja arendajateks, kuna nende kultuur tunneb kõhutantsu pärast häbi ja alavääristab naisi, nende valitsused omavad kõhutantsu üle kontrolli ning meessoost klubiomanikud ei austa tantsijannasid. Masha leidis, et ameeriklased austavad kõhutantsu rohkem ja väärivad seda omaks võtma ja edasi arendama.
Masha eesmärgiks oli teha kõrgemat kunsti läbi tantsu, tema ideaaliks oli maalilik kompositsioon. Tema trupi kostüümid olid pigem euroopalikud, kui idamaised. Samuti kasutas ta erinevat muusikat kõhutantsuks, sealhulgas klassikalist muusikat ja ooperit. Ta keeldus esinemast baarides ja restoranides ning eelistas üles astuda kultuuriüritustel. Kõhutants võis tema jaoks olla kunst nagu teatergi, kuhu inimesed lähevad laval toimuvat etendust vaatama. Ta teadis, et on võtnud omale hulgaliselt vabadusi ning peaaegu lahti ütelnud tantsu juurtest, kuid oma õpilastele kordas ta alati, et see tants on nii kaunis ja väärib suurt austust, et ta on endas kindel, et tema eesmärgid kõhutantsuga võivad seda ainult kaunimaks muuta.
Masha õpilane Carolena Nericcio oli inspireeritud nii Jamilast kui Mashast. Ta soovis jääda truuks kõhutantsu idamaistele juurtele, kuid ka olla kunstiliselt arenguvõimaline, luues tantsu, mis oleks eelkõige esteetiliselt nauditav. Carolena ja tema trupp FatChanceBellyDance kasutab Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida folkmuusikat, mis neid inspireerib ja tekitab “hõimutunde”. Carolena Nericcio võttis ka esmakordselt kasutusele termini American Tribal Style ehk ATS, tema formaat eestantsijate ja kooriga, kindlate liikumiste ja kombinatsioonidega grupiimprovisatsioon on stiili aluseks.
ATS kostüümi eesmärk ei ole peegeldada mõne teatud rahva või kultuuri rõivastust, vaid selle eesmärk on puhtalt teatraalne. Tribal tantsijal on lubatud kasutada nii paljude rahvaste moodi ja rõivastust, kui teda vähegi inspireerib, hoidudes seejuures ühtegi rahvarõivast üks-ühele kopeerimast. Publikule ei tohiks toita valesid, seega kui tribal tantsija ei esita puhast berberi tantsu Marokost Fezi külast, siis ei tohiks ta kanda ka ainult selle piirkonna rahvarõivast.
Tavaliselt ammutatakse tribalis inspiratsiooni Põhja-Aafrikast (Mauritaania, Maroko, Alþeeria, Tuneesia, Liibüa, Egiptus, Mali, Nigeeria); erinevatest Aafrika rahvastest ja hõimudest (tuareegid, masaid, ouled nail, ghawazii jne); Assüüria ja Pärsia lahe alad (Süüria, Liibanon, Palestiina, Jordaania, Saudi Araabia, Iraan, Iraak jne); Vahemeremaade rahvad (romani e. mustlasrahvad Hispaaniast, Balkanimaadest ja Türgist, Anatoolia e. tänapäeva Türgi aladel elavad rahvad); Põhja- ja Ida-India (Pakistan, Rajasthan jne), Kesk-Aasia rahvad (usbekid, türkmeenid, afgaanid, aserbaidþaanid jne). Mõnikord ammutatakse inspiratsiooni ka muudelt rahvastelt ja kultuuridelt üle maailma: põlisameerika, jaapani, hiina, ladina-ameerika, euroopa jne.
ATS kostüümis (a la FatChanceBellyDance) tantsijal on kogu keha, peale kõhu, kaetud, mis on puhtameerikalik tõlgendus kõhutantsust. Kuna liikumised on limiteeritud, tõmbavad tribaltantsijad suure osa tähelepanust oma kostüümiga: lai seelik, laiad püksid seeliku all, pikkade varrukatega nabapluus, selle peal rikkalikult kaunistatud rinnahoidja, peas mitmest kangast seotud turban, ehted, näomaalingud, tätoveeringud.
Seeliku peal kantakse enamasti kurdide aladelt või Kaug-Idast pärit rätikuid, salle ja vöid, mis võivad olla käsitsi ümber tehtud ja kaunistatud vastavalt tanstija oma maitsele. Üldjuhul ei ole oluline, millisest riigist või kultuurist on mõni traditsiooniline riidejupp saadud, peaasi, et see oleks hõimurahva rõivas või näeks “tribal” välja ning et see tantsijale endale meeldiks.
Kangad on tumedat tooni või vastupidiselt värvilised, erksad. Kaalult rasked, nagu satiin, velvet, taft, puuvill, siid, linane kangas, kanep, musliin, india sari jne. Samuti eelistavad tribal tantsijad sajandeid kasutusel olnud kangaid Siiditeele jäävates maades, näiteks Egiptusest pärit assuit kangas, või Indiast päris peeglitega kaunistatud shisha, mochi või sari.
Kindlasti ei kasutata pärleid või helmeid või muid sätendavaid/sädelevaid/läikivaid kangaid ja aksessuaare sarnaselt nagu kabaree kostüümides. Mõned Tribal tanstijad kasutavad helmeid ja pärleid, aga tagasihoidlikumalt. Näiteks sobivad mõned pärlitega egiptuse puusavööd ümber pea turbaniks sidumiseks. Sära ja sädelus saavutatakse peeglite, naturaalsete kivide ja metallehetega. Samuti armastavad tribal tantsijad kasutada merekarpe, merevaiku, luud.
Pea ei ole kunagi paljas, seda katku kas kaunistatud turban, või olgu juuksed seatud soengusse ja kaunistatud lillede, ehete jms. Kostüüm ei tohiks lõppeda kaela juures! Mida suurem on peakaunistus, seda võimsama tunde annab see tantsijale, ning ühtlasi tuletab meelde pead mitte liiga palju liigutada. Nii nagu paljud tegelikkuses eksisteerivad hõimud, armastavad ka tribaltantsijad kasutada patsidesse seotud ja kaunistatud tehisjuukseid.
Ülakeha võib olla kaetud pikkade või lühikeste varrukatega topiga. Tihti kasutavad tribaltantsijad Indiast pärit selja pealt nööritavad choli. Enamus, aga mitte kõik, kannavad topi peal ka müntide, teokarpide vms kaunistatud rinnahoidjat. Mõned tantsijad eelistavad ka naba mitte paljastada, ning kannavad kostüümi peale veel pikka vesti või tuunikat.
Seeliku valmistamiseks kasutatakse rohkelt materjali, tihtipeale kulub ühe seeliku peale 10 m või rohkem kangast. Lai seelik on tribaltantsijale suur eelis, kuna see kaunistab erinevaid liikumisi, nt pöörded, jalalöögid, põlvetõsted. Ratasseeliku kasutamine ei ole siiski range reegel, paljud kasutavad ka väiksema rattaga seelikuid, või loobuvad sellest hoopiski. Pikkade pükste, olgu seelikuga või ilma, kandmine on sealjuures rangelt soovitatav.
Tribaltantsijad armastavad eelkõige kasutada Lähis-Ida folkloorset muusikat, eelkõige egiptuse folkloori, näiteks saidi, fellahi, ghawazii. Samuti kasutatakse sulamstiile, mida viljelevad tuntud artistid, nagu Solace, Dead Can Dance, Turku, Byzantium, Vas, Helm, Sirocco, Gypsy Caravan jne. Tribalis ei kasutata elektroonilist muusikat ega lugusid, milles on kasutatud elektroonilisi instrumente, kuigi paljud trupid on tantsinud ka techno rütmiga miksitud folgi järgi, mis on aktsepteeritav oma muutumatu rütmi tõttu. Just rütmi muutumatus mängib olulist rolli grupiimprovisatsiooni juures. Kõige ideaalsem variant tribalitanstijatele on tantsida ansambli saatel.
Tribaltantsijad kasutavad erinevalt kabaree artistidele rohkemas valikus erinevaid rütme nagu karsilama 9/8 ja tsiftetelli 8/8 (Türgi, Kreeka, romani, Armeenia), shabia 6/8 (Maroko), samaii 10/8 (Armeenia), khaliji 2/4 (Pärsia lahe äärsed maad), malfuf, karachi ja ayuub 2/4 (Egiptus ja Kirde-Aafrika), masmudi 8/4, bolero, saidi ja maksuum 4/4. Muutumatute rütmide peale mängitakse sõrmetsimbaleid või puulusikaid (Türgist pärit traditsioon).
Ei tohi unustada, et Tribal stiil on pärit Ameerika Ühendriikidest ja ei kusagilt mujalt kui Ameerika Ühendriikidest. Sellel on suur tähtsus tribali iseloomu kujunemisel. Tribali stiil pühitseb (eelkõige naise) võimu ja vabadust! Tribaltantsijad ei pea häbenema oma keha või muretsema ühiskonna loodud normide pärast, nad valivad ise põhjused, miks ja kus esineda. See tähendab ka seda, et iga tribali artist peaks ka hoolikalt uurima, kust ja kellelt ta inspiratsiooni ammutab, oluline on, et lavadele (ja veel hullem, õpetajateks) ei satuks inimesed, kel pole teadmisi stiilist, mida nad esitavad ja elementidest, mida kasutavad.
Õpilane peaks austama oma õpetajat, see tähendab, et ta ei varja, kust ta on oma teadmised saanud, selleks, et neid maailmaga jagada.
Tribal on eelkõige grupitants, hõimuga koos pidutsemine, mille kõige tähtsamaks osaks peetakse grupiga improviseerimist. See on tribali võlujõud ja “saladus”.
Kuigi Tribal on uuenduslik ja lubab hulgaliselt erinevaid tõlgendusi, peaks iga huviline alustama Tribali põhitõdedest ja tutvuma originaalstiiliga, millest kõik uued on hiljem välja kujunenud. Alles siis, kui ta tunneb ajalugu ja baasliikumisi, oskab neid improvisatsioonis kasutada ning tunneb end oma trupiga kindlalt, peaks ta liikuma edasi uuenduslike stiilide juurde. See kehtib tantsijate puhul üleüldse: tunne stiili, mida tantsid, ja arene pidevalt edasi!
Teisi stiile:
Araabia ja Põhja-Aafrika folktantsud
KÕHUTANTS - ajalugu ja stiilid
Loe ka:
Milline on hea kõhutantsu õpetaja?
Milline on professionaalne kõhutantsija?
Milline on tõeline idamaine tants?
Kõhutantsu treeningud - 10 nõuannet, kuidas tunda end oma kehas ilusana
Kus on võimalik õppida kõhutantsu?
| Name |
|
| Country |
|
| Town |
|
| Email |
|
| Website |
|
| IP |
|
| Message |
|